teaduskogud
avalehekülg
Eesti keeles In English



Teaduskogud » Teaduskogud Eestis

Teaduskogud Eestis

Vaata lähemalt: loodusteaduslikud kogud | humanitaarteaduslikud kogud

Eesti ülikoolides, uurimisasutustes ja muuseumides säilitatakse rikkalikke ja väga kõrge teadusliku ning kultuuriväärtusega humanitaar- ja loodusteaduslikke kollektsioone, mis oma valdavas osas on unikaalsed. Esimesed dokumenteerivad Eesti kultuuripärandit vastavate allikmaterjalide kaudu ning teised erilaadsete säilikutena Eesti ja muude alade looduse mitmekesisust ja arengut. Mõlemad on nii tõendmaterjalideks kui aluseks kogutu edasisel uurimisel uusimate meetoditega. Olulisel osal kogudest on ka globaalne väärtus, eriti Euraasia väheuuritud aladelt kogutud materjalil, taksonoomilistel tüüpidel (uute liikide püstitamiseks kasutatud eksemplaridel), arheoloogilisel ja käsikirjalisel pärandil, mille säilitamist reguleerivad rahvusvahelised reeglid. Kõnealuseid kollektsioone on kasutatud ja need on edasi püsivalt kasutusel väga paljude teadusuuringute koostamisel ning leiavad rakendamist igapäevases kultuurhariduslikus ja looduskaitselises töös.

Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud on osa meie rahvuslikust rikkusest ja kultuuripärandist. Vastavalt «UNESCO kultuuripärandi kaitse konventsioonide ratifitseerimise seadusega» (RT II 1995, 10, 53) ratifitseeritud «Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonile», mis võeti vastu Pariisis 16. novembril 1972. a ja UNESCO Maailma Mälu programmi ülesannetele 1998. aastast lasub igal riigil kohustus välja selgitada, kaitsta, säilitada, uurida ja tulevastele põlvedele üle anda tema territooriumil asuv kultuuri- ja looduspärand kui osa maailma mälust. Eesti Vabariigis on seadusandlikult tagatud museaalide, kultuurimälestiste ja arhivaalide kaitse (vt punkti 1.2). Riikliku kultuuriväärtuste säilitamise strateegia (mis peaks hõlmama kõiki kultuuriväärtuslikke kollektsioone, sõltumata nende ametkondlikust kuuluvusest) puudumise tõttu on teadus- ja arendusasutustes säilitatavad teaduslikud kogud seadusandliku kaitse ja järjepideva finantseerimiseta ning nende kollektsioonide areng on sõltunud vaid konkreetse asutuse võimalustest. Samal ajal on teaduskogude kasutamise intensiivsus viimastel aastatel järsult kasvanud. Humanitaarteaduslike kogude puhul tuleneb see kasv informatsiooniajastuga kaasnenud identiteedi ja mälu probleemide olulisusest ühiskonnas. Kõrgendatud tähelepanu loodusteaduslikele kollektsioonidele tuleneb uutest võimalustest molekulaarbioloogiliste meetodite rakendamisel varem kogutu kasutamisel ja maailmas valitsevast suundumusest bioloogilise mitmekesisuse kaitsele ja säästva arengu edendamisele, mis samuti on leidnud väljenduse Eesti seadusandluses (vt punkti 1.2). Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia «Teadmistepõhine Eesti» eesmärkide hulka kuulub teadmiste baasi uuendamine ja haridustaseme tõus ning elukvaliteedi ja sotsiaalse heaolu paranemine. Selle tulemuse saavutamisel on oluline roll rahvusliku identiteedi säilimist tagavatel rahvuskultuuri, looduse ja sotsiaalsfääriga seotud uuringutel, mis vajavad võimalikult täiuslikke, hästi hooldatud ja uurimiseks avatud humanitaar- ja loodusteaduslikke kollektsioone.

Teadusasutustes ja muuseumides säilitatavad kollektsioonid on väga erinevad nende tüübi, suuruse, kujunemisloo ja spetsiifika poolest. Humanitaarteaduslikud kollektsioonid (rahvaluule, rahvusteaviku, murrete, vanema kirjakeele, kultuuriloo, numismaatika, arheoloogia, osteoloogia jt) kannavad rahva vaimu- ja mõttemaailma diskursuslikke arenguid ning koos loodusteaduslike kogudega (botaanilised, zooloogilised, mükoloogilised, mikrobioloogilised, arstiteaduslikud, geoloogilised jt) iseloomustavad ühiskonda ja loodust selle arenguastmetes. Kollektsiooni iseloomust ja selle teaduslik-kultuurilisest väärtusest sõltuvalt on nõuded nende hoidmise tingimuste suhtes erineva ranguse ning spetsiifilisusega. Andmed olulisemate kollektsioonide kohta on esitatud programmi lisas 3.

Aastakümnete jooksul kogutud humanitaar- ja loodusteaduslikud kollektsioonid on ulatusliku teadus- ja arendustöö aluseks. Nende põhjal on valminud fundamentaalseid uurimusi taime- ja loomariigi evolutsiooni, Eesti ja naaberalade vanema ajaloo, rahvapärimuse ning kirjaliku kultuuriloo kohta. Kollektsioonidele tuginedes on valminud eesti- ja välismaised monograafiad, mis väärtustavad Eesti kui Euroopa kultuurriigi arengulugu. Kuigi viimastel aastatel on kollektsioonide säilitamise ja kasutamise parendamiseks mõndagi tehtud, sealhulgas Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt infrastruktuuri rahastamise, 2003. aastal lõppeva riikliku programmi «Eesti keel ja rahvuskultuur», Eesti Teadusfondi ja Sorose Fondi toetusel, on tervikuna olukord ebarahuldav. Vajalikud on täiendavad meetmed tagamaks väärtuslike kogude säilimine, kasutamine teadusuuringuis ja areng. Äärmiselt terav on mahajäämus kogudel tuginevate või neid sisuliselt inventariseerivate elektroonsete andmebaaside koostamisel, mis võimaldaks nende efektiivset kasutamist teadustöös ja seostamist rahvusvahelisse uuringute süsteemi.